Züleyxa Izmailova: Rahvas valigu ka presidenti

Züleyxa Izmailova: Rahvas valigu ka presidenti

Mitte ühelegi meie presidendile ei tee au see, kui räägitakse tema valimise korra muutmise vajadusest. Kui president saaks oma ametiga vastavalt ootustele hakkama, ei peaks ka pidevalt arutama selle üle, kuidas tema äravalimiseni jõutakse. 

Tänase presidendi puhul saab määravaks mugavus

Meie presidendi institutsiooni kahjustab enim parlamentaarne oligarhia – presidendi ametikohast on saanud poliitikute mängukann, mis võib nii luua kui lammutada koalitsioone. Paraku määrib selline maffialik asjaajamine riigipea põhiseaduslikku institutsiooni – pole ju sugugi saladus, et teatud perioodil muutub presidendi ametikoht, sarnaselt näiteks eurovoliniku ametikohale, parlamendierakondade lehmakauplemise üheks argumendiks. 

Siit leiame ka vastuse, miks on rohelised olnud algusest peale otsevalimiste poolt: just seepärast, et president võiks olla midagi enamat kui soe koht Kadriorus, mida poliitilistes tõmbetuultes purjetavad erakonnad omakasupüüdlikult ära kasutada saaksid. Kahjuks või õnneks on valimiskorra muutmine põhiseadusega paika pandud ning selle muutmine nõuab kahe Riigikogu koosseisu häälteenamust. Üksmeel, mida kaheksa aasta jooksul alal hoida, on meie rahvaesindajatele ilmselt üleloomulik pingutus. [..]

Artikkel ilmus Õhtulehes.

https://www.ohtuleht.ee/1036717/zuleyxa-izmailova-jutt-et-valija-ei-oska-presidenti-valida-on-rumal-ja-solvav

Võimude lahusus ja korruptsiooni vältimine

Põhiseaduse § 4. sedastab, et Vabariigi Presidendi tegevus on korraldatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel. Kui minu käest küsida, siis võimude lahususe põhimõte on pärast haldusreformi küsimärgi all. Riigikogu roll on ebaproportsionaalselt suureks paisunud ning mitte kedagi ei ole seda tasakaalustamas. Isegi Eiki Nestorit ei ole enam Riigikogus. Kes iganes saab Riigikogu toetuse osaliseks, ei saa olema suurem rahva ühendaja kui lubas Kersti Kaljulaid olla. Praegustel parlamendierakondadel ei ole võimalik valida presidenti, kes saaks olla oma ameti vääriline. See, et võetaks julgus kokku ja esitataks ühiskandidaadina Aveliina Helmi või Tarmo Soomere nimi, ei tundu võimalik ka kõige metsikumates unenägudes. Presidenti, kes peaks oluliseks põhiseaduse paragrahvi 5, ei julgeks küll ükski endast lugupidav peavoolupartei oma kandidaadiks nimetada. Oleks ju totter iseenda agendale kaikaid kodaratesse loopida.

Presidendi kaigas on Eestis küll üsna nõrk ja lühike, aga kaigas seegi. Eesti jaoks kahjulike eelnõude vetostamine ja riigikohtusse saatmine võib osutuda päästerõngaks, mis aitab meie rahval ja kultuuril pinnal püsida. 

1. juunil aastal 2017 kuulutas tänane, toona värskelt parteide poolt määratud president välja 8 seadust, nende hulgas ka Metsaseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse, andes sellega Eesti metsade lageraiumise hoogustamisele oma õnnistuse. Sellest ajast on lageraie langid suuremad ja raiesse lähevad senisest nooremad puud. Samal päeval andis president rohelise tule ka Rail Balticu trassi ehitamisele, millega hävitatakse kaitsealuste liikide elupaiku ja lugematul hulgal loodusväärtusi.  

Peame arvestama ka sellega, et kui me oma demokraatia avarii-kontrollrežiimi õhukesena hoiame, võib see ühel hetkel alt vedada. Meie väike riik koos paratamatute sõbramehelike suhete ja onupojapoliitikaga vajab vastukaaluks maksimaalset ja võimalikult sõltumatute osadega kontrollmehhanismi. 

Lisakulu kaasa ei too

Üks enimleierdatud praeguse valimissüsteemi kaitsefraase on olnud, et valimised on kallid. Samas valime eraldi nii Riigikogu, kohalikke omavalitsusi ja Europarlamenti. Miks ei võiks presidendivalimised olla samaaegselt näiteks kohalike omavalitsuste valimistega? Sellisel juhul tuleks inimestel valimistel teha ühe valiku asemel kaks. 

Usun, et see on jõukohane. Ning kui rääkida sellest, et inimeste jaoks on lisavaliku tegemine ka muus osas vaimselt koormav, siis ega meil ju praegu ka presidendi valimiste trallist pääsu pole. Vahe seisneb ainult selles, et kui hetkel tunneme end hääletu kaasreisijana, siis otsevalimise puhul saaksime suunavaliku osas kaasa rääkida. Rahvas oleks vaja tagapingist kõrvalistuja kohale kutsuda. Kaardilugeja on hetkel puudu.

Eesti vajab rahva armastatud liidrit

Peaaegu kõik inimesed, keda tean või keda olen kuulnud presidentidest rääkivat, kuuluvad nö. Lennart Meri klubisse. Lennart Meri oli parim Eesti president, ütlevad nad. Sellega pean ka mina nõustuma, et temale võrdväärset kandidaati on raske leida. Tagantjärele tundub, et Meri põhimõtted ja väärtused olid paigas, need olid omal ajal omal kohal. Tema võitlus soome-ugri kultuuri säilimise eest kõnetas meie rahvast. Julge, aga õiglane põlisasukas. Edasipüüdlik nagu umbrohi, kes oli kohal enne teisi, aga kes lubas teistelgi päikeselaigus õitseda. Sellist Eestit me tahtsime. 

Päeval kui ilmus uudis Lennart Meri lahkumisest, mina nutsin. Usun, et paljudel olid sel hetkel sarnased emotsioonid. Rahva liider oli lahkunud. Tänaseni on looduse kujundatud maastike ja neil kihava eluga samas rütmis põksuvate südamete poolehoidja Lennart Meri suured kingad täitmata ja Eesti pärimust laastavast poliitikast on saanud Läänemere soomlase viimane karje, mida ükski kaasaegne riigimees ega nainegi ei tee kuulma. 

Eesti vajab kedagi, kelle poole vaadata. Seetõttu peaks presidendi institutsiooniga seonduv olema ka rahva otsustada. Sest president ei peaks olema ei parlamendierakondade ega vallavanemate, vaid kogu rahva president. Ning jutt, et valija ei oska presidenti valida, on rumal ja solvav meie kõigi jaoks.

Eestimaa Rohelised esinaine, Züleyxa Izmailova, [email protected] 

 

 

Recent responses