Züleyxa Izmailova: Paratamatus või poliitiline restart

Züleyxa Izmailova: Paratamatus või poliitiline restart

Paratamatus või poliitiline restart

Miks võtavad elementaarsed muutused või lausa karjuvalt ebaõiglaste seaduste muutmine Eestis kohati lausa inimpõlve jagu aega? Või miks ei suudeta pealtnäha demokraatlikus riigis läbi viia positiivseid reforme inimõiguste-, keskkonna- ja sotsiaalpoliitikas? 

Alustan kohe ühe näitega koduerakonnast. Ettepaneku laste paremaks kaitsmiseks seksuaalkurjategijate eest esitasid Rohelised riigikogule juba 2009. aastal. Seksuaalse enesemääratlemise eapiiri tõstmise soov ei leidnud aga parlamendis ühegi teise erakonna toetust. Nüüd on mõni kuu tagasi Roheliste algatatud petitsioon “Kaitseme lapsi seksuaalkurjategijate eest”, milles esitatud nõudmised hääletati parlamendis maha 12 aastat tagasi, lõpuks saavutamas oma eesmärki. Pikalt pedofiilide-seksuaalkurjategijate ringkaitsesse koondunud parteide meel on hakanud selginema, südametunnistuse koputus on ületanud taluvuspiiri ja valitsus on asunud muudatusi seadustes ettevalmistama. [..]

Toon ka teise näite.

Aastal 2009 esitasid Rohelised koos sotsidega Riigikogule ka ettepaneku karusloomafarmide keelustamiseks. Toona kuulusid parlamenti veel Reformierakond, Keskerakond, Isamaa ja Res Publica Liit ja tänaseks sotside ja EKRE vahel jagunenud Rahvaliit. Ja nagu suleti toona silmad pedofiilia probleemi ees, peeti ka karusloomafarmindust õigeks asjaks ja eelnõu ei leidnud toetust. 

Alles nüüd, 12 aastat hiljem, pärast lugematul hulgal meeleavalduste ja petitsioonide korraldamist, jõudis riigikogu lõpuks otsuseni, et loomade pidamine tillukestes puurides, et neilt sõna otseses mõttes nahk maha nülgida, pole ilus viis elatise teenimiseks. 

Need on vaid üksikud näited, mille varal saame öelda, et mõned erakonnad on jõudnud Roheliste 2009. a mõtete tasemele. Ja seda vaid 12 aastaga… Ilmselt on ühele parteile nagu geeniuselegi kahjulik olla oma ajast ees. Rohelised on oma poliitikatega alati ajast ees olnud. Kuid nagu keskkonnateadlased meile konsensuslikult ütlevad, on aeg otsakorral. Meie kosmoselaeva päästmiseks vajalike otsuseid pole võimalik enam edasi lükata. 

Keskkond ja majandus kannatavad

Kahjuks pole enam kui kümnendi jooksul toimunud vajalikke muudatusi ka metsanduspoliitikas. Toimunud on hoopis tagasiminek. Enam isegi ei teeselda, et põhiseaduse paragrahv 5 kellelegi korda läheks ja metsi vahetatakse peenraha vastu üha rohkem ja kiiremini. Et puidu väljavedu libedamalt läheks, on metsaseadust kui püksikummi pidevalt lõdvemaks lastud. Saab ju raha eest pea kõike osta, kuid et raha süüa ei sünni, teadsid juba vanad indiaanlased. Keskkonnaministeeriumile on  lihtsalt veidike tüütu, et peab Euroopa Komisjonile enam kui 15 000 hekatari kaitseala-metsade raiumise eest vastust andma.  

Eesti poliitikute ja ministeeriumite kantslerite jaoks pole selles midagi ületamatut. Nad suudavad isegi loodusseadusi ületrumbates jõed vastassuunas voolama panna ja rehepapliku ninanipsuga kõik rikkused ära majandada ja menetleda. Küll selgi korral kõik laabub. 

Energiamajandusega on sama seis. Kõik teavad, et põlevkivist elektri ja õli pigistamine on kilplaslik. Viib raha ära inimestele tähtsatelt investeeringutelt ja nuumab süsinikumonstrumit, millega seonduvaid tegevusi pangad enam toetada ei taha ja mille pärast üha rohkemad noored endi tuleviku tagasivõtmiseks riikide vastu kohtusse pöörduvad. 

Erinevatest valitsuskombinatoorikatest hoolimata on nende keskkonnaressurssidega seotud valdkondade otsused endiselt lobistide ja kliimakaitse vastu võitleva tööstuse meelevallas. Ka siin puuduvad läbipaistvust ja avalikustamist nõudvad regulatsioonid ja huvide konflikti vältimine on puhtalt soovituslik. Konkreetsetele ettevõtetele soodsate seadusmuudatuste tegemise eest Eestis kedagi vangi ei panda. Nii on näiteks põlevkivi kaevandamisega seotud keskkonnatasusid aina soodsamaks lastud ja tekkinud kahjud jäetakse maksumaksja kanda. Mõisa köis, las lohiseb! On ju lausa auasi, kui saad keskkonna ja tuleviku arvelt kasumit teenida. Samas on eetilised ettevõtted pidanud Eestist välja, õiglasema ärikeskkonnaga riikidesse kolima. 

Oleks-poleks

Kui rohelisi oleks kuulda võetud 2006. aastal, kui pakuti võimalusi tõhusaks taastuvenergiale üleminekuks ning inimeste tervist kurnavast ja majandust kahjustavast põlevkivist väljumise planeerimiseks, elaksime täna hoopis teises riigis. Oleksime edukas, hoitud loodusega riik, mitte laste ja eakate arvelt koonerdav, oma kodanikke mõnitav riik, mis ei taha leida raha isegi oma kultuuri ja pärimuse hoidmiseks. Kus 17 protsendil lastest on iga päev kõht tühi ja põlevkiviga rikastuda lubatud Ida-Virumaal elab vaesuses lausa 30 protsenti alaealistest ja Valgamaal iga teine laps. 

Kui suuremat lisandväärtust loovad ettevõtted poleks olnud sunnitud Eestist lahkuma, oleksime juba taastuvenergia eestvedajad Euroopas ja seega maailmas. Näiteks Nelja Energia või Eleon ei oleks praegu poliitiliste tõmbetuulte meelevallas, vaid aitaksid arendada Eesti teadustegevust ja naudiksime paksude metsade vahel viie rikkaima hulgas olemist, sest tuul ja päike enda kasutamise eest tasu ei küsi, kuigi tarbija oma arvetel veel seda rida veel miskipärast ikka näeb.

Kahjuks ei anna tänaste valitsusparteide korruptiivne taust ja poliitilised huvid lootust paremaks tulevikuks. Keskkonnaministeerium, aga ka valitsus sööb puiduärikate peost vaguralt edasi ja leiab aina uusi ja absurdsemad põhjendusi, miks linnupoegade tapmine kevadsuvisel pesitsusperioodil on tulutoov tegevus. 

Põlevkivi ja puit läbisegi

Täna toimus majanduskomisjoni erakorraline istung, kus lükati uus hoog sisse elektrituruseadusele ja saadeti teisele lugemisele “Elektrituruseaduse muutmise seadus 156 SE”. Komisjoni kutsus erakorraliselt kokku Reformierakonna võtmeisik, Tallinna linnapeakandidaat ja praegune Tallinna volikogu aseesimees Kristen Michal. Aktiivselt metsa kaitse rindel tegutsevad inimesed teavad, et see seadus on mõeldud selleks, et Auvere põlevkivikateldes rohkem metsa põletada. Samal ajal kui rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus näiliselt Eesti Energiaga põlevkiviõlitehase pärast vägikaigast veab, on teine orav sillutamas teed kliimamuutuste paratamatule kiirendamisele ja seda meie elukeskkonna arvelt. Elektrituruseaduse muutmise eelnõud muide esitleb komisjonile Sven Sester, kelle erakonnakaaslane Heiki Hepner alles eile asus riigikogus metsanduse toetusrühma juhiks ja andis mõista kavatsusest tellida uuring selle kohta, kes või mis ikka kõige rohkem linnupesi hävitab. See info on tegelikult juba olemas.

Püüd seeläbi pisendada metsanduses asetleidvaid probleeme on ilmne.  Tartu Ülikooli analüüs näitab, et erametsades hukkus 2017. aasta kevadsuviste raiete tõttu vähemalt 71 000 linnupoega ja aasta hiljem vähemalt 84 000 linnupoega. Eesti metsalindude arvukus väheneb 42 600 – 58 800 linnupaari võrra aastas. Eestis on toimunud Euroopa Liidu suurim lindude arvukuse langus: viimase 40 aastaga on lindude arvukus vähenenud Eestis 48%. Nende numbrite juures hakkavad enne viigrid saltosid tegema, kui rohepööre Eestis tõeks saab. 

Kesk- ja Reformierakonna koalitsioonileping on ka seepärast silmakirjalik, et värskelt asutati keskerakondlaste eestvedamisel Riigikogusse põlevkivi toetusrühm. Samal ajal pahandab keskerakondlik keskkonnaministrer oma alluvatega, et nood on lõpuks seadust järgima asunud ning plaanib viimast muuta nii, et oleks selgelt kirjas - raietööd ei sega lindude pesitsemist. Aga kus on valitsusjuhi silmad?

Võin mõista seda, et muutused ei toimu üleöö ja kliimaneutraalsuse eesmärki ei saagi peaminister üksi saavutada, aga sellist seljataguse õõnestamist ei tohiks ükski juht endale lubada. Kui just pole tegu sellega, et peaminister on oma sõnavõttudes rahvale valetanud. 

Laskem tänastel parlamentääridel ka veidke puhata.

Nagu isegi mõistate, on meie poliitikutel käed-jalad tööd nii paksult täis, et joogid kantakse juba otse autosse. Kuid tänavustel kohalikel valimistel näeme omavalitsuses kandideerivate kõrgepalgalistele ministrite ja riigikogu liikmetega kõrvuti ka europarlamentääre, kes lisaks Brüsseli kesklinnas asuvale pingile tahavad samal ajal istuda ka meie kohalikes volikogudes. Kogu austuse juures on kahe nii pika vahemaaga toolide katmine uskumatult suur väljakutse, mille tulemusel väheneb volikogude töö kvaliteet veel mitme pügala võrra ja otsuste tegemine koondub veelgi väiksema hulga parteilaste kätte. 

Aga kas valija peaks oma kullast kallima hääle kinkima neile või andma võimaluse hoopis uutele inimestele, kes räpastest mängudest puutumatud ja teavad, kuidas hoolivamat tulevikku ehitada, jäägu igaühe enda otsustada.

Züleyxa Izmailova, Eestimaa Rohelised esinaine, [email protected]

Recent responses