Tühistamiskultuur on sama vana kui inimkond

Marko Kaasik Tartu botaanikaaias

Rassismimaiguliste sümbolite kõrvaldamise ja esemete, sealhulgas teoste ümbernimetamise üle diskuteerides on kasulik vaadata ajalukku ja saada aru, et nn. tühistamiskultuur ei ole midagi esma- ega erakordset.

Ma ei hakka siin käsitlema hiljutisi kogemusi okupatsioonivõimudega, millest eesti inimestel on üsna ühene arusaamine. Euroopa ajaloo suurim kultuuritühistamine toimus aga koos ristiusu võidukäiguga Rooma impeeriumi aladel. Varakeskaja inimesed hävitasid süstemaatiliselt suurema osa Kreeka-Rooma „paganlikest“ taiestest, mis olid tolle tsivilisatsiooni kollapsist järele jäänud. Ühe olulise erandina säilis oma esialgses asukohas Rooma linnas targa, kuid paganliku keisri Marcus Aureliuse ratsamonument ja põhjus on huvitav: mingist ajast alates hakati arvama, et see kujutab esimest kristlasest keisrit Constantinust. Kas keegi nimetas mälestusmärgi ümber, et peent kunstiteost säästa?

Paganlikele põlluharijatele (paganus tähendabki ladina keeles talumeest) tähtsatele kalendritähtpäevadele anti kristlikud tähendused. Talvisest pööripäevast sai Jeesus Kristuse ja suvisest tähtsuselt teise maa peal elanud isiku, Ristija Johannese sünnipäev. Lõuna-Euroopa kevadiste põllutööde algusega sobitati Jeesuse ristilöömine ja ülestõusmine – pangem tähele, et mingi jumaluse taaselustumise motiiv on loodusrahvastel levinud seoses kevadise looduse tärkamisega. Eestis vähetuntud, kuid katoliiklaste poolt pühitsetav peainglite päev, sageli nimetatud ka neist „populaarseima“ järgi Miikaeli päevaks (29 september), seostub aga sügise saabumisega.

Uus suurem tühistamine saabus Põhja-Euroopasse koos luterliku usureformiga: kirikud jäid valdavalt alles, aga pühakukujud viidi välja ja peksti puruks – tuleb nagu tuttav ette? Tänapäeval kaldutakse seda pidama rumalaks kunstihävitamiseks, aga niisugused aktsioonid on kõigil aegadel tulenenud sügavatest emotsioonidest seoses muutunud maailmavaatega. Enne valgustusajastut pandi maailmavaade religioossesse raamistikku, uskudes, et see on nüüd õigesti mõistetud Jumala käsk.

Nüüd pahaks pandud isikute kujusid enamasti ei hävitata, vaid nad leiavad koha muuseumis, eksponeerituna sobivas ajaloolises kontekstis. Ka ümbernimetatud kunstiteoste esialgsed nimed on kenasti tallele pandud ja leitavad.

Milleks on meil vaja ümber nimetada?  Otsida Eesti riigi ja eestlaste süüd kolonialismis on muidugi naeruväärne. Koloniaalrežiimide kõrgajal oli Eesti ise koloniseeritud ja rahvas orjastatud. Alles esimese vabariigi paaril aastakümnel lävis Eesti eliit koloniaalriikide omaga võrdsetel alustel. Muidugi jõudsid ka ajastule omased suhtumised teistesse rassidesse meie kõrgkultuuri, aga reaalset mõju nonde inimeste saatusele siin Läänemere idakaldal toimuv ei avaldanud.

Kuid avatud maailmas ei ole võimalik kõigile, kes Eestiga kokku puutuvad, selgeks teha meie ajaloolist konteksti: et siin ei ole „neeger“ halvustav sõna ja muud säärast. Väga vähesed inimesed läänest tahavad ja suudavad nii palju siinsesse kultuuri süveneda. Aga maailma poliitikute, ettevõtjate ja kultuuritegelaste hoiakust sõltub meie jaoks palju.

Tõsi, me ei ole päris üksi. Ka Lõuna-Ameerikas ei ole negro halvustav sõna, sest see tähendab hispaania keeles lihtsalt musta. Inglise keelde on see sõna tulnud koloniaalajastul, nii et tänapäeval tuleb kasutada neutraalselt omakeelset väljendit black people (mustad inimesed). Brasiilia on aga ülemaailmses kontekstis õnnelikumas seisus, sest portugali keeles „must“ on preto. Selle sõnaga nimetatakse enamasti ka musta nahavärviga inimesi. Ühe sealse mittekristliku religiooni umbanda traditsioonis pälvivad sügavat austust pretos velhos („vanad mustad“) – mustanahaliste brasiillaste Aafrika esivanemad, kelle poole palvetamine laulu ja tantsu vormis annab jõudu eluga hakkama saada – kena näide sellest, kuidas halba minevikku tänapäeva kontekstis heaks pöörata.

Paraku meie siin Euroopas ja tänapäeval peame arvestama ikka valdavalt inglisekeelse välissuhtluse ja selle põhjal kujunevate stereotüüpidega. Ajaloo, sealhulgas kultuuriajaloo haridus peab olema see, mis annab õige perspektiivi mineviku ja selles loodud kunstiteoste mõistmiseks. Jutt on enamast, kui üksnes rassilistest eelarvamustest. Peresuhted, kooli- ja töökeskkond ning palju muud on sajandi(te) jooksul palju muutunud. Tänapäeva konteksti arvestades adapteeritud tekstid väikelastele võivad olla mõnel juhul isegi kasulikud, aga hilisemas eas peab järgnema originaaliga tutvumine koos ajaloolise konteksti selgitamisega.

Marko Kaasik, Erakond Eestimaa Rohelised juhatuse liige

Artikkel ilmus ka Postimehe külgedel: https://arvamus.postimees.ee/7252946/marko-kaasik-tuhistamiskultuur-on-sama-vana-kui-inimkond

Kommenteerimiseks logi sisse


Viimased uuendused