Robin, 16a

Robin, 16a

Olen 16-aastane, tubli ja terve Tartu noormees. Koolis olen viieline, käitumine on eeskujulik, olen seltskonnahing ning teen häid nalju. Keegi aga ei tea, miks minus valitseb kurbus. Pidev kurbus ja lootusetus enda tuleviku suhtes.

Tulin emale kapist välja biseksuaalsena 14-aastaselt. Kui kasutan tema enda sõnu, siis sain omaenda emalt vastuseks: “Praegu teed sa küll mulle halva uudise… väga jama.” 

Ma küsisin talt: “Miks?”

“Kuule, see on rõve ju, mees mehega. Jälk on mõelda sellest.”

Sellele järgnes telefonikõne. Ema teiselpoolel toru, maruvihane. 

“See on tõesti rõve. Ära isegi looda, et mina seda pooldama hakkan. Veel vähem kasuisa. Poisse sa mitte mingil juhul koju ei too. Ja oma poiss-sõbrast võid ka lahku minna, see nii kui nii ei kesta. Kaks meest ei saa teineteist armastada, seal on ainult seks. Ja see on tõesti rõve, haige mõelda sellest… See ei ole sina, ma ei saa aru sellest. Miks on vaja seda?”

Olin parasjagu bussiga teel oma tollase poiss-sõbra juurde. Nutsin bussis. Istusin ja nutsin. Ei ole enesetapust nii palju mõelnud, kui tollal mõtlesin. Sain poisi juures viibida terve nädalavahetuse, et mitte kodus olla. Puhtalt hirmust. 

Kui pidin tagasi koju minema, siis Tartusse saabudes seadsin sammud hoopis turvakodu poole. Ma ei julgenud tagasi koju minna. Olin seal mõnda aega, kuid ema pressis peale, et ma koju läheks ja asjad selgeks räägiks. Koju jõudes ei suutnud ma ennast tagasi hoida ja mõtlesin, et targem on omaette olla. Läksin enda tuppa ja ema järgnes mulle. Ka seal sain sõimu osaliseks ning ema rääkis, kuidas see pole ikkagi tema meelest normaalne. 

Ma mäletan, et olin kohutavalt vihane. Naistele ma käsi külge ei pane, veel vähem oma emale, nii et valasin viha enda peal välja. Ma hakkasin ennast ema silme all lõikuma. Rääkisin talle oma enesetapusoovidest. Tema endas süüd ei näinud, aga viis mind psühhiaatriakliinikusse vastuvõtule. Sealt sain koheselt antidepressandid ja aja psühholoogi juurde.

Psühholoogile rääkides, et olen bi ja ütlesin seda emale, sain ma aga vastuseks: “Vahel on targem mõned asjad enda teada jätta.”

Kui mu psühholoog ütles mulle, et ma ei oleks pidanud kapist välja tulema, siis tundsin, et süü on jälle minu õlule langenud. Antidepressantidest ma abi ei saanud, psühholoogilt ka mitte, tuge ei saanud kummagilt vanemalt. Tulid taas meeletud enesetapumõtted. 

On vähesed, kes teavad, et olen üritanud enesetappu sooritada mitu korda. Ka sel aastal. Ma ei ole endiselt abi saanud ning vastavalt eelmise psühholoogi reaktsioonile, kardan ka uuesti abi otsida. Ma ei tea endiselt, 2 aastat hiljem, mida teha. Oma negatiivseid tundeid olen alla surunud ebatervete toimetulekumeetoditega. Enesevigastus, meelemürgid… mis ei tohiks nii olla. Ma ei oska oma tulevikule mõelda, sest ma ei näe ennast elusana 30 aasta pärast. 

Minu puhul sai tsükkel alguse homofoobsetest vanematest. Palun, kui sa oled LGBTQ+ nooruki lapsevanem, sõber, tuttav või keegi muu, siis ole tema jaoks olemas. Ära arva LGBTQ+st halvasti või ära tee negatiivseid kommentaare, isegi kui sa mingil põhjusel ei mõista seda. Ennetustöö on kõige tähtsam aspekt absoluutselt iga probleemi kohta. Hiljem auke lappida ei pruugi õnnestuda ning on taas üks noor hing kadunud. Hoiame teineteist ja oleme teineteise jaoks olemas.

Kommenteerimiseks logi sisse


Hiljutised vastused