Lee, 35a

Lee, 35a

Ma olin ennast nii kaua varjanud, et esimest korda “päris ennast” näidata oli väga raske. Mu ema reaktsioon oli esialgu ka üsna traumeeriv – ta, küsis, mida tema “valesti tegi” et ma “selline” olen. Sain muidugi aru, et see oli tema jaoks üllatus. Õnneks olid minu õed väga toetavad, arutasid emaga sellel teemal rahulikult.

Peale oma perele ja lähedasematele sõpradele ütlemist hakkasin elus esimest korda endale aktiivselt partnerit otsima. See oli keeruline. Ma ei teadnud isegi, et meil on geiklubid Eestis. Sattusin ka mõne hetero naise otsa, kes tahtis lihtsalt tähelepanu. Kuna ma olen häbelik, siis uute inimestega tutvumine on niigi raske. Ja oma seksuaalsust avalikult näidata või kuidagi aru saada, kellele üldse läheneda.

Oma praeguse elukaaslasega sain tuttavaks ametlikul lesbide peol. Sellised peod ja kohad on minu jaoks olnud väga vajalikud, et oleks koht, kus võin olla turvaliselt mina ise. Oli nii tore lõpuks 28. aastaselt olla elus esimest korda armunud.

Mu “kapist välja tulemisest” oli juba paar aastat möödunud, aga ikkagi päris pikalt ema ei tahtnud, et oma uue tüdrukuga tema ees isegi musi teeksin või kuidagi füüsilist õrnust näitaksin. See ajavat tal südame pahaks. Ajapikku ta harjus, vist esimese aasta jooksul. Aga seal oli ka vaja ikkagi sekkumist mu õdede poolt, kes emale selgitasid, et tema käitumine on valus. Nüüd, mitu aastat hiljem, on kõik harjunud ja saame mõlema oma pere ees olla vabalt.

Tänaval me kunagi käest kinni ei hoia. Tööl ma ei taha öelda, et ma elan naisega, sest ma töötan väga meestekesksel alal ja ma ei soovi, et kolleegid mu eraelust midagi teavad. Samamoodi ei taha mu elukaaslane oma töö juures rääkida, sest töötab üsna juhtival kohal ja eelistab, et tema eraelust midagi ei teata. Kunagi ei tea, kui keegi hakkab selletõttu ebaviisakalt käituma ja parem me mõlemad väldime sellist võimalust.

Kui me saaksime Eestis abielluda, siis me teeksime seda. Tunneme, et samast soost paaride kooselu ja võimaliku abielu ümber väga ebaviisaka debati lõpetamine tooks ühiskonda lõpuks rahu. Keegi meist ei peaks enam käima ja meeleavaldustel osalemas ja saaksime normaalselt elada nagu kõik heteropaarid, kes kunagi ei pea kaks korda mõtlema, et kas selles seltskonnas võib käest kinni hoida või kas see inimene hakkaks minu suhtes nõmedaid nalju tegema, kui ütlen, et elan koos naisega.

Kommenteerimiseks logi sisse


Hiljutised vastused