Kerli, 30a

Kerli, 30a

Kui ma nii 7 aastat tagasi õhtusöögilauas oma nõukogudeaegses kultuuriruumis kasvanud vanematega esimest korda sattusin abielu võrdsuse teemal rääkima, siis nad olid... võiks öelda veidi segaduses ja ei saanud aru miks seda vaja on. Mu ema reaktsioon oli isegi… nagu temalt võetaks midagi ära sellega. Mulle tundus, et tema, olles ise veidi teistmoodi naine, kes alati ei sobitu ühiskonnas levinud naiserolli normidesse, ta ehk mõtles, et vähemalt üks asi mida ta on õigesti teinud ühiskonna reeglite järgi, on see, et ta on abielus mehega ja kasvatab lapsi nii nagu kord ja kohus. 

Aegade jooksul õnnestus vaielda mul vanematega LGBT teemadel mitu korda, näiteks jõululauas, mis on selleks ju alati tore aeg. Kunagi väga tuliseks ei kiskunud ega midagi väga halba nad ei öelnud, aga nad ei saanud lihtsalt aru vajadusest abieluvõrdsuse järgi, kuna nende maailmas oli abielu ja pereelu teise tähendusega kui paljude nooremate jaoks. Kohati ehk rohkem kohustus, mida kõik peavad täitma kindlate reeglite järgi. Kuigi mõnda aega olin juba nende suhtumises muutust tajunud, siis tuli mulle ikka veidi üllatusena, kui mu vanemad olid huvitatud osa võtma heameeleavaldustest abieluvõrdsuse toetuseks ja allkirjastasid abieluvõrdsuse petitsiooni. Mu ema jõudis arusaamale: “Jah, kui ise isemoodi olla, siis peab teistel laskma ka omamoodi olla, muidu pole ju loogiline.”

Kommenteerimiseks logi sisse


Viimased uuendused