Isabel, 20a

Isabel, 20a
Olen nagu iga teine inimene Eestis. Käin koolis, tööl, väärtustan oma perekonda, eesti keelt ja kultuuri. Ainus faktor, mille poolest erinen, on minu kooselu teise naisega. See ei ole olnud valik, vaid loomu poolest paratamatus. See ei ole ka midagi erilist – elan oma elu ja niinimetatud omasooiharus ei mängi minu elus mingisugust rolli, kui vaadata mööda mõnest mõistmatust isikust, kes mõnikord tänaval midagi salgab. Oma tavalisusele vaatamata ei vääri minu pikaajaline suhe, eraelu puutumatus ja võrdsus samaväärset kohtlemist kui ülejäänud kooselud riigis.
Ma ei saa oma elukaaslasega nautida hüvesid, mis enamikele inimestele küll ilmselged ja igapäevased pole, kuid mis tulevad kriisiolukorras igati kasuks turvatunde loomisel. Mina ja mu elukaaslane ei saa halvima puhul:
– haiglasse sattudes teineteise kohta teavet;
– ülalpeetava abikaasa korral ravikindlustust laiendada;
– puudega lapse kasvatamise puhul täiendavaid puhkusepäevi kasutada;
– teineteise kasuks testamenti teha;
– eestkoste vajalikkuse korral oma paarisuhet tõendada.
Kui juhtub midagi halba, ei pea minu paberimajandus ja niigi stressirohked olukorrad olema veelgi keerulisemad selle tõttu, et julgen armastada teist naissoost samaväärtuslikku kodanikku. Samuti muudaks abieluvõrdsus kergemaks meie majandusliku olukorra (abielus tudengite toetus, ühine maksudeklaratsioon) ning me ei peaks niivõrd muretsema oma tulevase pere heaolu pärast. Pealtnäha tühi bürokraatia, mis võib reaalsuses inimese elukäiku loetlematutel viisidel muuta ja mõjutada. Tahan tunda end turvaliselt. Tahan võimalust perekonna loomiseks, sest usun, et minust ja mu elukaaslasest saaks väga head vanemad. Tahan, et ma ei peaks oma õiguseid kuskilt seaduse lünkade vahelt otsima, vaid kõik Eesti riigile omandatud õigused oleks ka mulle kättesaadavad.
Bürokraatiale vaatamata tunnen, et minu lähedased on väga sallivad. Minu seksuaalsus ei ole midagi tähelepanuväärset. See, et ma teise naisega oma elu jagan, ei saaks kunagi minu kui inimese kohta midagi reeta. Sellest saavad minu lähikondsed aru. Ühiskond ja seadused aga on suurem küsimärk.
Oma igapäevaelus tunnen, et abieluvõrdsuse kehtestamine oleks viis, kuidas Eesti ühiskonda tolerantsemaks muuta. Juhtun vahetevahel lugema sotsiaalmeedia kommentaariume, kus väidetakse, et kaks naist või kaks meest ei saa tegelikult teineteist armastada, kuidas on õige, et lesbipaar Tallinnas peksa sai, kuidas samast soost vanemad on hälbega ja põhjustavad oma lastele traumasid, mainimata veel kõiki pedofiilia-, zoofiilia jms süüdistusi. Sellest on mul kahju.
Oma elu elades suudan armastada, ei vääri peksa saamist, oskan kindlasti kasvatada täisväärtuslikku järgnevat põlvkonda, pole pedofiil, zoofiil ega muu selline. Faktor, mis seda kõike muudaks, usun, oleks abieluvõrdsuse kehtestamine, mis kinnitaks toimivale ühiskonnakorraldusele, et kaks samast soost isikut ei ole ohuks status quo’le, vaid elavad oma elu kõigi teiste kõrval, kedagi segamata ja häirimata.
Mina, mu elukaaslane ja tuhanded teised Eestis väärivad võrdväärseid võimalusi heteroseksuaalsete inimestega. Me ei vääri lisaprobleeme, mis tulenevad tunnustamata kooselust. Me ei vääri ebakindlust tuleviku osas. Me ei vääri vägivalda, solvavaid sõnavõtte ega pidevat vaidlust ühiskonnas, kas me oleme haiged või mitte. Ma kinnitan: ei ole. Võrdsed õigused pole palju küsitud ega ei ohusta mitte kedagi, kellel abielu sõlmitud või tulevikus sõlmimisel. Ainus, mida küsime, on samasugune turvatunne, mida teie tunda võite.

Kommenteerimiseks logi sisse


Viimased uuendused