Rohelised mõtted

30
jaan.
2022

Marko Kaasik: Meil on vaja ohjata keskkonnakriisi ja globaalkapitali

Eestimaa Rohelised valivad 19. veebruaril 2022 toimuval üldkogul uut juhti / uusi juhte. Kindel juhikandidaat on Marko Kaasik.
Marko on keskkonnateadlane, kes on kuulunud Erakond Eestimaa Rohelised ridadesse erakonna asutamisest saadik. Ta on erakonna pikaaegne aseesimees, erakonna välissuhete koordinaator ja Euroopa Rohelise Partei suurkogu delegaat

Miks on Eestile vaja Erakonda Eestimaa Rohelised? 

Eesti poliitilises spektris on konservatiivide ja neoliberaalide kõrval tühi koht. Ebalevalt oma õiget kohta otsivad sotsiaaldemokraadid täidavad seda vaid osaliselt. Näen Eestimaa Rohelisi isikuvabadusi austava ja laiendava, kompromissitult kapitalismikriitilise ja elamist, mitte tarbimist väärtustava poliitilise jõuna.

Meie eesmärk on ühiskonna ümberkorraldamine materiaalselt ja vaimselt jätkusuutlikuks. Võim on võimas vahend selleks, aga mitte ainuke. Juba Roheliste olemasolu – võimalus, et me tuleme võimule – stimuleerib kõiki poliitilisi jõude mingil määral ühiskonda jätkusuutlikumaks muutma. Mida rohkem me saavutame, seda rohkem stimuleerib.

Kuidas kirjeldaksid oma maailmavaadet?

Osad inimesed kardavad üleilmastumist ehk globaliseerumist. Globaliseerumisel on kaks teineteisele vastanduvat nägu. Üks on globaalse kapitali nägu: muuta maailma maad tooraine allikaks, inimesed tööjõuks ja kultuuriliselt ühetaolisteks tarbijateks, karistades vastupanijaid investeeringute väljaviimisega riigist. Isegi suurrahvastel on üksinda raske sellele vastu seista. Globalismi teine, naeratav nägu on maailma kultuuride omavaheline läbikäimine, millele interneti ja kiirtranspordi ajastu annab tiivad. Metsade hävitamine on nii eesti rahva kui ka Amazonase äärsete rahvaste ühine mure.  Kliimamuutused kahjustavad kõigi kliimavöötmete rahvaste väljakujunenud elulaadi.

Ma olen too teist liiki globalist, kes usub maailma rahvaste ja kultuuride koostöösse oma identiteedi säilitamisel globaalsete ärihuvide kiuste. Ma usun ka sellesse, et maailma eri paikade kultuuridel on palju üksteisele pakkuda, mida saab üle võtta ja inimelu sisukamaks muuta. 

Globaalset kapitali, mis koondab üha rohkem rikkusi väheste kätte, tuleb ohjeldada. Euroopas ja Eestis ei ole see karjuva vaesuse küsimus, vaid ohjeldada tuleb eelkõige selleks, et avalik võim ei koonduks väheste kätte. Demokraatia on võimas vahend kapitali mõjuvõimu piiramiseks: kõigi inimeste, sõltumata jõukusest, osalusel valminud otsustega saab rikkust ümber jagada neile, kes ei oska või ei taha ärikarussellis osaleda, kel on teistsugused, samuti ühiskonnale hädavajalikud anded. Valimised ja rahvahääletused, nii palju, kui neid toimub, on ainult väike osa demokraatiast. Demokraatlik protsess toimub (sotsiaal)meedias, mõttekodades, ametühingutes, petitsioonide kaudu ja kui valitsus kõike seda arvesse ei võta, siis ka tänaval. Ma pean tänaval poliitika tegemist igati normaalseks, sellega on demokraatlikes ühiskondades palju tehtud ja tehakse ära mugavuse unne suikunud poliitikute äratamiseks. Demokraatia ei toimi ilma meeleavalduste ja seaduslikkuse piiri kompivate aktsioonideta, sest poliitikud reeglina ei pinguta rohkem, kui neilt nõutakse.

Keskkonnakriisi ja globaalkapitali ohjamiseks on tarvis palju tugevamaid riikidevahelisi kokkuleppeid koos kontrollimehhanismide, kontrollorganite ja sanktsioonidega üleastujatele. Maailm on inimkonnale kitsaks jäänud, selles hakkamasaamiseks on rohkem korda vaja!  Aga see maailmakord peab olema subsidiaarne, ehk maailma ja piirkondlike ühenduste tasemel tegeletakse üksnes probleemidega, mida riigid ega kohalik võim oma tasandil lahendada ei saa. Senised, totalitaarsed katsed maailmavõimu luua on seda põhimõtet rängalt ignoreerinud ja seetõttu ebaõnnestunud, millel on olnud palju raskeid tagajärgi kogu inimkonnale. Toimiva maailmakorra ligikaudseks eeskujuks võib olla esimene uusaegne riikideülene ühendus – Euroopa Liit.

Mida on vaja meie ühiskonnas eeskätt muuta või arendada?

Põlevkivitööstuse riiklik (varjatud) subsideerimine tuleb lõpetada ja see tööstusharu organiseeritult likvideerida. Sellega seotud veel tööeas inimestele korraldada riigi kulul ümberõpe ja abi töö leidmisel, arvestades ka asustuse ümberpaiknemisega, mis on suurte majanduslike muutustega loomulikult kaasnev protsess.

Üles ehitada terviklik taastuvatel energiaallikatel põhinev energeetika – tuule- ja päikesepargid, hüdroakumulatsioonijaamad ja Euroopa ühenduskaablid õigetes proporstioonides.

Abieluvõrdsus – tuleb lõpetada keeruliseks osutunud rööplahenduste otsimine ja sätestada seaduses abielu sooneutraalsena.

Uimastipoliitika reform – vaja on aidata (mitte karistada) neid, kes on teadvust teisendavate ainetega hädas ja jätta rahule need, kes ei ole. Praegune üle-euroopaline dekriminaliseerimine ei ole piisav, sest ka väärteomenetlus on traumeeriv, stigmatiseeriv ja takistab abistamist. Vaja on tänapäeva teaduslike teadmiste põhjal kriitiliselt üle vaadata ohtlike ainete nimistu ja arvestada ka nende tarvitamise tingimustega.

Millisena näed sa erakonna tulevikku? Milline võiks olla erakonna roll tuleviku Eestis?

Eesti läheneb sotsiaalselt järjest enam „vana Euroopa“ maadele – võib oodata ka rohelise erakonna kinnistumist poliitmaastikul stabiilse tegijana.

Mis on kõige olulisem muudatus, mida Sa soovid erakonna juhiks saades ellu viia? Milline juht sust saab? 

Ma ei ürita suuri muudatusi, vaid tahan tagada järje- ja sihikindla kulgemise: südamega tee, rohelise tee. Ma ei sea suuri eesmärke, mille ebaõnnestumise järel dramaatiliselt „poliitilist vastutust“ võtta või läbi põleda. Ma luban töötada vastavalt võimetele ja võimalustele, mis elatise teenimise ja tervikliku isiksuse arendamisega kukku sobivad. Sama eeldan ka kaasvõitlejatelt. Siis on iga edusamm põhjus rõõmustada. Me ei pea millestki kibestuma.

Luban, et ma ei algata jagelemisi erakonnas, ei anna kellelgi teise algatatud nääklusele hoogu ja püüan inimesi omavahel lepitada. Kõiki, kes on Eestimaa Roheliste eesmärkide nimel endast palju andnud, oodatud tulemusi mitte saavutanud ja seepeale tagasi tõmbunud või üldse lahkunud, kutsun uuesti osalema ja panustama jätkusuutlikult, vastavalt oma võimalustele. 

Ma luban olla empaatiline juht ja kuulata ära erinevad arvamused, ka pingelistes poliitilistes küsimustes. Arvamuste spektril ühes erakonnas on muidugi omad piirid, aga nende ületamise kohta peab otsuse tegema aukohus igal juhul eraldi. Seda on vaja üksnes juhul, kui põhiväärtustele vastanduvaid seisukohti on jõuliselt avalikkuse ees esitatud, nii et väljastpoolt vaadates tekib arusaamatusi Eestimaa Roheliste maailmavaate osas.

Tark ei torma! Eelistan mõõdetud sammul kulgemist järskudele ponnistustele suurte ootuste ajel, mis sageli lõpevad läbipõlemisega või tülidega. Käitun ise nii ja eeldan sama teistelt. Ma tean ja aktsepteerin tõsiasja, et paljud head mõtted jäävad aja- ja jõupuudusel elu viimata. Ma ei süüdista selles kedagi, ka ennast mitte. Ma usun, et säilitades rahuliku meele ja püsiva töövõime, suudame paremini edasi liikuda. 

Ma ei pööra liiga suurt tähelepanu pisiasjadele, seda ka poliitilisi vastaseid kritiseerides. Keskendun maailmavaatelistele ja ühiskonnale suures plaanis olulistele küsimustele. Mõistan, et see, kes millises üksikküsimuses rumalusi ütles või libastus, jääb selleks mis ta on, ja avalikkus saab aru küll, kui väikesest asjast odavat intriigi üles keeratakse. Teiste vigadele saab osutada rahulikult, kedagi väiklaselt sõimamata.

Mulle ei meeldi poliittehnoloogiad. Ma räägin seda, mida tean ja arvan – kes on minuga, see on minuga. Kes nõustub osaliselt, sellega saab ka teatud piires koostööd teha. Ma ei ürita veenda (õigem oleks öelda: eksitada) neid, kelle väärtushinnangud on minu omadele vastupidised. Aga mõnikord veenavad mõne oponendi argumendid mind mõnes küsimuses ümber. 

Ma olen liiga vana, et unistada poliitiku karjääriredelist. Mul on oma koht mitmes omavahel seotud eluvaldkonnas, mis annab ka äraelamise. Roheline poliitika on minu kui keskkonna(rakendus)teadlase jaoks viis oma teadmisi ja oskusi tõhusamalt ellu rakendada, üle selle piiri, mis ühiskonnale üksnes „erapooletuid“ ekspertteadmisi pakkudes võimalik on. 

Meenutan ja ootan uuel ajaspiraali keerul tagasi taasiseseisvumisele eelnenud aegu, mil teadlaste initsiatiiv fosforiidi kaevandamise nurjas ja sellega suured muutused käima tõmbas. Nüüdses kliima- ja keskkonnakriisist ohustatud maailmas on selliseid liikumisi veelgi enam vaja! 

Kuidas tõsta Eestimaa Roheliste toetusprotsent pooleteise aastaga üle valimiskünnise?

See on põhimõtteliselt võimalik, kui ise õigesti toimime ja ka objektiivne olukord seda soosib. Peame selgelt eristuma majandusliberaalidest – andma jõulise sõnumi, et kapitalismi tuleb jätkusuutliku arengu huvides ohjeldada, mitte soodustada. On vaja liikuda konkurentsiühiskonnast koostööühiskonda. Rikkust on Eestis piisavalt, aga seda tuleb jaotada nii, et keegi ei kannata puudust esmastest elatusvahenditest. Elu ei ole töörabamiseks ega karjääri tegemiseks, sest niisuguse suhtumise tagajärjeks on nii vaimsed traumad kui elukeskkonna ülekoormus. Elu on selleks, et elada, kogeda ja armastada.

Küsitlused näitavad, et Eestimaa Roheliste valijad on suuremas osas noored, kes kasvasid üles neoliberaalses iseseisvas Eestis, kes tajuvad selle vigu ja kellel ei ole oma elust tolle pöördumatult kadunud nõukogude vasakdiktatuuri võrdlusmomenti. Teadlikke kriitikuid on ka vanemate inimeste hulgas, aga vähem. Meil on vaja jõuda kõigi nendeni – selleks peavad sõnumid olema selged, mitte hägustatud kompromissidega. Välistest oludest tähtsaim on see, kuidas ilmseid väsimuse märke ilmutava globaalse kapitali käsi lähema pooleteise aasta jooksul käib.

Kas hääled saavad kaotsi minna?

Mina soovitan strateegilist valimist. Riigikogu valimistel annab 2% häältest erakonnale riigi rahalise toetuse 30 000 eurot aastas, 3% annab 60 000 eurot ja 4% annab 100 000 eurot. Väike, kuid stabiilne rahavoog võimaldab organisatsiooni üles ehitada, pidada paaritoalist kontorit ja üht-kaht töötajat, kes suhtlevad erakonna nimel avalikkuse, meedia ja riigiorganitega, lähendades nähtavust neile erakondadele, kes saavad miljoneid eurosid riigikokku kuulumise eest.

Andes oma hääle selleks, et nimekiri ületaks rahastuskünnise, „investeerib“ valija tõenäolisse võitu järgmistel valimistel! Vastavalt arvamusküsitlustele kõnetavad Eestima Rohelised enim kuni 30-aastaseid valijaid. Kahtlejad sellest vanuserühmast peaksid kindlasti tegema strateegilise valiku, sest see kujundab nende küpse ea poliitilise kliima! Ma ei pelga seda sõnumit otsesõnu valijatele edastada.

Kellega vajab erakond senisest rohkem koostööd?

Koostöö keskkonnaorganisatsioonidega on esmatähtis. Selles tuleb lähtuda ühisest lõppeesmärgist, milleks on jätkusuutlik ühiskond. Kui oleme ise keskkonnaorganisatsioonina aktiivsed, siis äratame ka valija usaldust. Piiri tõmbamine „meie“ ja „nende“ vahel ei ole keskkonnakaitses õigustatud.

Ametühingud on Eestimaa Roheliste koostööpartneriks neoliberaalse, kapitalile allutatud ühiskonna ümberkorraldamisel inimkeskseks.

Vähemuste õiguste ja isikuvabaduste kaitse organisatsioonid, näiteks abieluvõrdsuse ja uimastipoliitika reformimise eest võitlevad organisatsioonid.

Usuühendused – need, mis lähtuvad üleüldisest armastusest, vaimuvabadusest ja spirituaalsest kogemusest. Kitsarinnaliseks moraaliõpetuseks ja vanade tekstide tõlgendamiseks mandunud doktriinidega ei ole rohelistel puutepunkte.

Vajame koostööd nende talumetsaomanikega, kes majandavad oma metsi jätkusuutlikult. Nendega ei ole lihtne süüdistuste ja eelarvamuste virvarris kontakti saada, aga mul on mõni niidiots. Jätkusuutlikku väikeomandit ründavad ühelt poolt metsa ülesostjad ja teiselt poolt on neil probleeme riigiametitega, sh. looduskaitseametnikega, kellel on lihtsam kehtestada piiranguid nõrgematele. Eestis on suuri probleeme seadusega ette nähtud kompensatsioonide väljamaksmisega looduskaitsepiirangute puhul. 

Talumetsaomanike muredele tähelepanu pöörates saame kasvatada usaldust Eestimaa Roheliste vastu maapiirkondades, mille seeme on tänaseks idanema pandud Antsla vallas.

Mida on erakond siiani liiga vähe teinud, milliseid tegevusi on vaja arendada?

Võlad tuleb ära maksta ja hoiduda uusi võlgu võtmast. Et vältida võla tekkimist „kogemata“, tuleb võtta kõrvalekaldumatuks põhimõtteks, et tellitakse ainult teenuseid, mille eest maksmiseks on raha erakonna kontol olemas või kindlasti laekumas. Laekumise tagatiseks võib olla näiteks sponsorleping annetajaga või (tulevikus) regulaarne riiklik rahastus.

Tegusaid liikmeid on juurde vaja üle Eesti. See on teostatav eelkõige uute erakonnaga liitujate arvelt, kes lähtuvad oma otsuses praegustest seisukohtadest ja tegevussuundadest.

Kuidas tunda ära rohepesu? Kas seda on Eestis palju? Mida teha, et inimesed rohepesu ära tunneksid ja leiaksid need sõnumid, mis on päriselt keskkonnahoidlikud?

Piir ongi üksjagu hägune. On tahtlik rohepesu ja poolikul teadmisel, võibolla ka soovmõtlemisel põhinevad valed otsused, nagu Euroopa Liidus biomassi põletamise toetamine alates 2009. aastast. Ainuke võimalus vahet teha põhineb loodusteaduslikel teadmistel ja erinevate teabeallikate analüüsil. Seega on vaja rohkem loodusteaduslikku haritust, ka täiskasvanute koolitamist. 

Näiteks metsalangetajate valedest arusaamiseks on vaja teada seda, et meie mets ei ole inimese loodud, eksisteeris kooslusena peaaegu samal kujul ammu enne inimtsivilisatsiooni ja ei vaja täiuslikul kujul olemasoluks üldse inimese sekkumist.

Räägime ka energiakriisist! 

Lühiajalises perspektiivis tuleb aidata neid, kes on suures hädas: keda ähvardab külm, nälg või peavarjuta jäämine elektriarvete mittetasumise tõttu. Abivajajateni jõudmiseks peab valitsus appi võtma registrite andmed, mitte ootama avaldusi inimestelt, kellest paljud ei oska toetusi küsida. Ettevõtete toetamine võib olla mõnel juhul vajalik, aga ei tohi töötada vastu rohepöörde mõttele, milleks on energiaefektiivse majanduse soosimine ja ebaefektiivse väljatõrjumine. Kui elektrienergia kogutarbimine natukegi väheneb, siis oleme õigel teel! Eesti Energia poolt hinnatippudest teenitud kasum tuleb jagada hädasolijate abistamise ja investeeringute vahel taastuvatesse energiaallikatesse, mitte lubada sellega toetada hääbuvat põlevkivienergeetikat.

Pikas perspektiivis olen veendunud, et energia hinnad jäävad kõrgemale, kui viimastel aastakümnetel harjunud oleme – see on kliimamuutuste peatamise hind. Hinnaproportsioonid, tootmise ja tarbimise struktuur peab muutuma vastavalt sellele, mis on energiaefektiivne. 

Piirangud tuuleenergeetikale tuleb kõrvaldada, sh. Kaitseministeeriumi abiga kehtestatud piirangud, mille taga on põlevkivienergeetika lobi. Tuumaenergia ei ole lahendus, sest selle kohta kehtib põhimõte „mida edasi, seda kallimaks“ – maailmapraktikast teame, et jäätmete kahjutustamine maksab aastakümnete perspektiivis rohkem, kui jaama  ehitamine ja käitamine.

Eestis on veel üks kriis — koroonaaeg on toonud välja umbusukriisi, mille sümptomiks on vaktsiini- ja maskivastasus. Kuidas me peaksime riigina käituma, et seda konflikti lahendada?

Eesti valitsus ja teiste riikide valitsused ei tohiks hakata vaktsiinitootjate tulude garanteerijateks! Otsused tuleb teha lähtuvalt teaduslikest teadmistest vaktsiinide efektiivsuse kohta parasjagu levivate viirusetüvede vastu ja nende tüvede ohtlikkusest, mis väljendub viirusnakkusesse surnute ja haiglaravi vajajate arvudes, mitte kergete sümptomitega läbipõdejate arvus.  Ma ei poolda kohustuslikku vaktsineerimist, sest see on ebaproportsionaalne meede, arvestades ühelt poolt isikuvabaduste piiramist ja teiselt poolt praeguste vaktsiinide vähest efektiivsust praegustele tüvedele. Maailma Terviseorganisatsioon hoiatab, et vaktsiinide liigtarbimine ei tee meid tervemaks.

Oled pikaajaline Euroopa Roheliste kontaktisik.

Milles seisneb Euroopa Roheliste (European Greens) liige olemine?  Aga Üleilmsete Roheliste (Global Greens) liikmelisus? Mida see Eestimaa Rohelistele annab?

Liikmespartei peab olema tegus organisatsioon, osalema regulaarselt valimistel, järgima rohelisi põhiväärtusi ja sisemist demokraatiat. Euroopa Roheline Partei võimaldab liikmespartei delegaatidel osaleda reeglina kaks korda aastas oma suurkogul ja juhtide kohtumistel, tasudes ka suurema osa nende reisikuludest. Nii saame osaleda Euroopa tasandi roheliste otsuste kujundamisel, anda sisendit Euroopa Parlamendi roheliste fraktsioonile ja vahetada kogemusi, näiteks valimiskampaaniate osas.

Global Greens on maailma roheliste parteide katusorganisatsioon, mille juhtkonda delegeerivad piirkondlikud organisatsioonid (sh. Euroopa Roheline Partei). Olen osalenud ühel Global Greens´’i kongressil, mis toimus koos Euroopa Rohelise Partei kongressiga Liverpoolis.

Millises suunas saaksid Rohelised Euroopa Rohelistega rohkem koostööd edendada? Millised Euroopa Roheliste põhimõtted vajaksid Eestis rohkem välja toomist?

Euroopa Rohelise Partei juhtfiguure ja Euroopa Parlamendi liikmeid on vaja aeg-ajalt Eestisse tuua – seda nii Eestimaa Roheliste teadvustamiseks Euroopas kui ka Eesti meedias uudisekünnise ületamiseks, et koos nendega Eestimaa rohelised pildil oleksid. 

Milles peitub näiteks Saksamaa Roheliste edu võti? 

See on ühelt poolt pikaajalise (üle 40 aasta) poliitikas osalemise ja teiselt poolt kliimakriisi teadvustamise tulemus. Roheliste esimene laine Euroopas oli siis, kui Eesti kuulus veel Nõukogude Liitu ja läänes sai keskkonnahoid oluliseks poliitiliseks teemaks. Seejärel, paari aastakümne jooksul võtsid kõik põhilised erakonnad üle Euroopa keskkonnapoliitika ühel või teisel moel oma programmi ja roheliste eristuv kuvand tuhmus mõnevõrra. Nüüd said Saksamaa valijad aru, et Angela Merkeli kristlike demokraatide lubaduste taga ei ole kuigi palju tegusid kliimakriisi ohjeldamiseks – kristlikd demokraadid said ajaloo halvima valimistulemuse, rohelised aga parima. Ida-Euroopas püsib veel usk nõukogude minevikule vastanduvasse neoliberaalsesse majanduspoliitikasse (mida Eestis esindavad enim Reformierakond ja Eesti 200), aga esimesi märke rohelisest lainest on ka siinpool – näiteks Poola rohelised valiti esimest korda seimi.

Milline on Su jaoks kõige olulisem roheline teema tänases maailmas?

Inimtekkelised kliimamuutused, mille tagajärjeks on looduslike vööndite nihkumine, nii et miljardite inimeste väljakujunenud elulaad ei võimalda enam oma maal ära elada. See on sotsiaalses ja majanduslikus mõttes maailmasõdadega sarnanev kriisiolukord, mis kestab aga mitte neli-viis aastat, vaid aastakümneid. 

Aitab hädaldamisest, et aeg on otsas või saab kohe otsa – see on sisutühi väide, mis halvab mõtlemis- ja teovõimet. Lihtsalt kaotused heaolus ja inimeludes on seda väiksemad, mida kiiremini tegutseda!

Marko Kaasikut küsitles Piret Räni

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

You are donating to : Erakond Eestimaa Rohelised

How much would you like to donate?
€10 €20 €30
Would you like to make regular donations? I would like to make donation(s)
How many times would you like this to recur? (including this payment) *
Name *
Last Name *
Email *
Phone
Address
Additional Note
paypalstripe
Loading...
Translate »