Demokraatiast ja roheliste võimalikust strateegiast

Demokraatiast ja roheliste võimalikust strateegiast

Üldised mõtted demokraatiast ja strateegiast

19 saj. alguses tekkisid esimesed kaasaegsed demokraatiad. 220 aastat hiljem pole isegi pooled nendest täisväärtuslikud demokraatiad. Kahjuks kahaneb maailmas eksisteerivate täisväärtuslike demokraatiate arv ning samal ajal halveneb veel mitmete olemasolevate demokraatiate kvaliteet. Roheliste parteidel on eriline vastutus selle eest, et liberaalne demokraatia ei laguneks, sest toimiv demokraatia asjatundlike, hästi informeeritud ja pühendunud kodanikega ja rahva poolt valitud esindajatega on eelduseks, et otsustajad teeksid läbikaalutud otsuseid olulistes küsimustes.

Ajalooliselt on läänemaailma poliitilised parteid tegutsenud võimuesindajate ja kodanike vahelise kanalina. Paljud parteide liikmed on põhimõtteliselt olnud selle partei silmad, kõrvad ja hääl ühiskonnas. Tänasel päeval see kahjuks nii ei ole. Olemasolevad parteid on viimase 10 aasta jooksul kaotanud nii liikmeid kui ka esindajaid ja osaliselt tänu sellele on erakonnad kaotanud sideme rahvaga. Erakond, mis oma liikmete arvu kasvatamisel on teinud kõige rohkem tööd, on ka hetkel kõige populaarsem. Teiste sõnadega: parteide poliitika ei anna tänasel päeval vastuseid rahva küsimustele. Kahanenud liikmete ja esindajate arv on viinud selleni, et üha enam tähtsaid otsuseid võetakse vastu iga võimustruktuuri tipus oleva väikse valitseva eliidi poolt.

Sõltumatu meedia ehk siis vaatlejad, info edasiandjad ja teadmiste kujundajad etendavad toimivas demokraatias keskset rolli. Just seetõttu on uus meediamaastik üks tõeline väljakutse. Traditsiooniline meedia on taganemas samal ajal kui uued digitaalsed kanalid on esile kerkimas. 

Sõjakad natsionalistlikud parteid ja liikumised maailmas ajavad poliitikat, mis põhineb seisukohal, et eliit (olemasolevad poliitilised parteid, ametiasutused ja teadlased), ei soovi inimestele parimat. Natsionalistlikud parteid edastavad sõnumit, et olemasolevad meediaväljaanded levitavad libauudiseid ja teevad sellest järelduse, et rahvusringhäälingu sisu peaks poliitiliselt reguleerima. Sama osavalt kirjeldavad nad ka ohte kliimale ja keskkonnale kui eksitavaid raporteid, millede eesmärgiks on tavalise inimese heaolu vähendamine. Sellised parteid ja liikumised tahavad näha ühiskonna polariseerumist ja nende sõnum tõmbab ligi rahulolematuid ning pettunud kodanikke. Üha enam inimesi püüab erinevatelt platvormidelt aktiivselt otsida „tõest“ informatsiooni.

Olemasolevad parteid on viimase 10-15 aasta vältel teinud väga vähe selleks, et kujundada konkreetset poliitikat, mis lahendaks ühiskonnas olevaid vanu probleeme ja uusi väljakutseid. Samuti ei ole nad arendanud vahendeid selleks, et jõuda valijateni ja suhelda nendega viisil, mis tugevdaks demokraatiat ja kodanike mõjuvõimu. 

Selle asemel on parteid otsustanud väljakutsetele vastata kõrvulukustava vaikusega. Kui see ei toimi, hakkavad need populistlikult ja pragmaatiliselt tegutsema suunas kust poolt tuul parasjagu puhub ja  kujundama poliitikat sõltuvalt valitsevast avalikust arvamusest ehk küsima nõu küsitlusfirmadelt. Lisaks sellele püüavad nad muuta oma juhtimisstiili kujundades isikute keskset poliitikat karismaatiliste juhtidega. On selge, et selline juhtimisstiil viib selleni, et rahvas annab oma hääle pigem juhile kui selle partei poolt tehtavale poliitikale. 

Meie kui roheline erakond peaksime tegelema eelpool kirjeldatud küsimuste ja probleemidega.

Näiteks peame oma ideoloogiast ja väljakujunenud eesmärkidest lähtudes strateegiliselt esile tooma poliitikat, mis vastab rahva küsimustele. Et teada saada millistele küsimustele vastuseid oodatakse, peab erakond leidma ja kasutama uusi viise rahvaga suhtlemiseks. See võiks näiteks toimuda läbi sihtgruppide, milledes kutsutakse osalema kodanikud olenemata nende parteilisest kuuluvusest. Samuti looma tihedamad sidemed teadlaste ja ekspertidega, et saada neilt tuge faktide esitamisel ja läbi selle teadmiste taseme tõstmisel ühiskonnas. 

Ühiskond on terve siis kui selle kodanikud on informeeritud ja tunnevad, et nad on ühiskonda kaasatud ning demokraatia on toimiv kui aktiivsed on paljud. 

 Sellest lähtudes olen arvamusel, et rohelised peavad kaitsma organisatsiooni ja tööstiili, mis on suunatud liikmete ja poolehoidjate mõjuvõimu arendamisele ja tugevdamisele. Näiteks peaksid nii  liikmed kui ka rahvaesindajad jõudma arusaamiseni, et kasulikum teha koostööd kui omavahel konkureerida, sest selliselt jõutakse kiiremini lahenduseni, mis rahuldab võimalikult paljusid ja lahendab probleemi võimalikult mõjusalt.

Parteisiseselt on samuti tähtis oluliste põhimõtete jälgimine ja kaitsmine, näiteks, et parteil peaks olema kaks juhti - üks naine ja üks mees, kes on oma juhtimistöös võrdsed partnerid. 

Nii strateegiliselt kui ka lühiajaliselt oleks ehk õige väljaspool parteid tegutsedes lähtuda reaalsest elust ja faktist, et rahvas tahab karismaatilisi juhte, kes populistlikult vastaks valijate grupi küsimustele. Siin võiks partei esile tõsta ühe valitud juhtidest, kes oleks partei esindusnägu.

Kommenteerimiseks logi sisse


Hiljutised vastused