Rohelised mõtted

28
nov.
2021

Marti Soosaar: Eesti prügivabariik

Sellest, kui loodussõbralik on meie valitsus ja kuidas meie riigis tehakse rohepööret saab selle nädala sündmuste põhjal rääkida päris mitu anekdootliku lugu. Hakkame siis otsast pihta.

Fotol: suvaline Eestimaa teeperv pärast Transpordiameti suurepärast plaani teede äärest prügikastid kokku korjata

Teeme ära – teeservad jälle prügi täis

Mõned aastad tagasi võtsime oma firma tiimi inimestega aja maha ja läksime tiimi strateegia koosolekut läbi viima Küprosele. Rentisime toreda AirBNB-st villa maal, kus ümber oli tõeline paradiis. Kõigest ja kõigist eemal. Arutasime strateegiat, võtsime päikest, tegime trenni. Idüll missugune. Üks väike tõrvatilk oli ka meepotis – lähim pood oli 3 km kaugusel ja kuna meil ringi sõita plaanis polnud, siis lennujaama liiklemiseks kasutasime taksobussi ja rendiautot meil polnud. Nüüd aga tuli iga päevast toidumoona tassida 3 km kauguselt jalutades mööda Küprose külateed.

Lapsena maal sai neid mitme kilomeetriseid poeotsasid ikka tehtud nii jalgsi kui jalgrattaga, seega see masti maha ei võtnud. 2-3 kaaslast kaasa ja väike jalutuskäik iga päev, tagasi jalutasime kõik 2 suurt poekotti käe otsas. Pudeliveini asemel ostsime pakiveini, et oleks kergem tassida.

Jalutuskäik oli iseenesest kena, maalilised vaated, soe päikesepaiste. Üks ainuke asi häiris räigelt – räme prügilasu, mis seal tee ääres vedeles. Polnud vist asja, mida sealt ei leidnud: veepudelid, mahlapakid, kasutatud kondoomid, šokolaadi- ja kommipaberid…põhimõtteliselt iga asi, mis kellelegi autosõidu peal tarbetuks oli muutunud, vedeles seal tee ääres. See Küprose maanteeperv meenus mulle esimese asjana, kui kuulsin Transpordiameti kurikuulsast kärpeplaanist, korjata meie maanteede äärest prügikastid ja WC-d.

Miks on alati nii, et kui valitsuselt tuleb ametkondadele korraldus, et tuleb oma kulud üle vaadata, siis kuuleme esimesena mingeid totraid mõtteid, kuidas hoida kokku miljon eurot sellega, et vallandada mõned trompetimängijad, laste maalimisring ära lõpetada, päästjate sporditoetus kaotada või tee äärest kokku korjata prügikastid?

Selliseid uudiseid kuulates, tekib tunne, et valitsuse liikmed ei suuda absoluutselt oma vastutusalas olevate ametkondade asjadega sisuliselt tegeleda, et kokkuhoid toimuks efektiivsuse kasvu, mitte rahvale riigiraha eest pakutavate teenuste kehvemaks tegemise arvelt. Jääb mulje, et iga asutus, kuuldes kärpimise nõudest, paneb tööle mitte oma finants- vaid PR osakonna, kes siis mõtleb välja rahvast kõige enam vihale ajava kärpe, et näidata, justkui kuskilt mujalt enam midagi kokku tõmmata võimalik ei ole ja panevad sellega valitsuse kahvlisse, äkki nad siis võtavad oma kärpekava tagasi.

Ärme räägime eelarvest, räägime aiaaugust

Igal aastal kordub sama jama. Katuserahad. Enamik lehepinda läheb selleks, et arutada, kes sai endale midagi 3 või 6 miljonilisest potist. Kas kirikule ikka saab katuse peale ja naiste turvakodu saab oma elektriarve ära maksta?

Kogu see katuserahade pull on 3 miljonit 13 miljardilisest eelarvest. Teeme tehte 3/13000 ja saame tulemuseks 0,0002. Kuidas on see võimalik 0.02% eelarve üle jahvatada kogu ajaleheruumi täis. Kui need numbrid ka ei näita, kui oluline on see teema, siis toon veel ühe näite. Ütleme, et te teenite Eesti keskmist brutopalka, mis septembris 2021 oli 1563 € ja teie elukaaslane samuti. Kokku on teie pere kuu eelarve sel juhul 3126€. Kui palju aega ja energiat olete valmis kulutama elukaaslasega aruteluks, mida osta 72 sendi eest?

Milleks see jant aastast aastasse edasi käib? Miks meile selle asemel ei esitata normaalselt eelarvet, mida saaks iga Eesti inimene soovi korral lugeda ja sellest aru saada ilma, et ta peaks selleks Aivar Sõerd olema? Miks 101 inimest, keda me kõik neljaks aastaks valinud oleme, tegelevad mitu nädalat sellega, et Käravete supiköögil oleks kolm kilo herneid supi sisse panna?

Andrus Kivirähkil ongi kirjutamata kolumn, kuidas kuskilt Sudaani külakesest, saadetakse üks perepoegadest kaugele Tallinnasse, kus ta asub tööle Riigikokku ja saadab igal aastal oma vaesele perele kauges kodukülas katuseraha. Lõpuks ometi saab emake enda seeliku lappimiseks tüki riiet osta, haigele vanaisale saab kuivanud puuoksa asemel natukene viisakama kujuga spatsiirtoki ja pere mudilastele saab ühel päeval tuua ka peotäie iiriskomme.

Kuni see tsirkusetuur igal aastal mööda Riigikogu ringi käib ja rahvasaadikute tähelepanu olulistelt asjadelt võtab, seni ärme imestame, kui eelarve tulusid ja kulusid ei suuda kokku arvutada isegi Rahandusministeeriumi ametnikud ja panevad iga päeva kohta miljoniga mööda. Töö eest vastutanud minister Martin Helme ütleb aga, et see pole tema rida, süüdi on asekantsler.

Kas maja võib ehitada otse hülge peale?

Usinalt on tööle asunud ka uus keskkonnaminister ja esimese lauana sõidab tema saekaatrist välja looduskaitseseaduse uuendus, mille järgi saab veekogudele ehitada veelgi lähemale, kui seni. Ausalt öeldes mina ei tea, kui kaugel maja veekogust peab olema. Kas 25 m on miskipärast halvem kui 50 m, tont seda teab. Üks naljahammas internetis küsis, kas ta tohib nüüd maja ehitada otse hülge peale?

Mind isiklikult ei häirigi see, kui mõni maja on merre ehitatud, kui sellest kenasti mööda saab. Rohkem häirib mind hoopis see, et erinevate salakavalate nippidega on jõe või järveäärsel krundiomanikul panna teiste liikujate tee kinni nii, et nad reaalselt peavad sinu krundi ümber tegema kilomeetrise ringi, et oma teed jätkata. Kuidas seda teha? Annan teile lihtsa nipi. Kaeva oma krundile 10 m laiune ja vähemalt 2,5 m sügavune paadikanal ja kanali otsa pane tara, kust mööda ei saa ja oledki saavutanud olukorra, kus jõe ääres jalutajad peavad käima ümber sinu krundi kilomeetrise ringi. Küllap nad varsti õpivad, et sinna pole oma nina mõtet enam toppida ja räägivad teistelegi edasi.

Kuidas Tartus Jänese matkarajal saavad inimesed mööda jõe äärt jalutada ja kuidas selliseid kanaleid ületada tuleb, näete sellest videost. Veekogude äärsete maaomanike õnneks pole selliseid hulle kindlasti liiga palju, nii et kanalite kaevamine jätkub.

Omamoodi märk on seegi, et kohe kiiresti, ilma suuremat pingutust tegemata, leiavad ajakirjanikud, et nii Erki Savisaarel kui ülejäänud eelnõu algajatel on kõigil mingid omad huvid mängus. Kas just võimu kuritarvitamine, ent valijate tuju just ülemäära heaks ka ei tee.

Kuigi rõõmustamiseks võiks valijail ju nädalat kokku võttes ainest olla. Lõpuks ometi saame riigieelarve tasakaalu, kui tee äärest prügikastid ära võtame. Prügi sisse uppumist pole vaja karta, sest mais tuleb jälle “Teeme ära” kampaania, kus vabatahtlikud saavad teeääred jälle ära puhastada. Loodetavasti mõni Riigikogu liige eraldab neile katuserahade eelarvest ka väikese talgusupi jaoks raha ja elu veereb siin riigis kiiresti paremuse poole, tempoga 24 tundi ööpäevas. Ärge siis tänase rekordkõrge elektrihinna eest unustage tänusõnu öelda Eesti viimase 15 aasta valitsustele, kes igati tublisti, ent paraku tasa ja targu on rohepöördest mõelnud. Tegudeni pole veel jõutud, aga see on ka arusaadav. Enne vaja ju majad mere äärde ehitada.

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

You are donating to : Erakond Eestimaa Rohelised

How much would you like to donate?
€10 €20 €30
Would you like to make regular donations? I would like to make donation(s)
How many times would you like this to recur? (including this payment) *
Name *
Last Name *
Email *
Phone
Address
Additional Note
paypalstripe
Loading...
Translate »