Abieluvõrdsuse Personaalsed Lood

Kristen, 21a

Abieluvõrdsus ja võrdsus üldisena on teema millest mina võikski kirjutama jääda. Esimest korda tundsin ebavõrdsust põhikoolis, kui olin sattunud koolikiusamise alla. Seda sellepärast, et „olin teistsugune”. Ei ole ju teistsugune? Olen sama palju inimene kui sina. Ainus erinevus on võib-olla see, et sulle meeldib Pille ja mulle Kalle. Ma arvan, et see oli ettevalmistus etapp tuleviku jaoks, sest ega see palju paremaks just läinud. 

  • Kristen, 21a

    Abieluvõrdsus ja võrdsus üldisena on teema millest mina võikski kirjutama jääda. Esimest korda tundsin ebavõrdsust põhikoolis, kui olin sattunud koolikiusamise alla. Seda sellepärast, et „olin teistsugune”. Ei ole ju teistsugune? Olen sama palju inimene kui sina. Ainus erinevus on võib-olla see, et sulle meeldib Pille ja mulle Kalle. Ma arvan, et see oli ettevalmistus etapp tuleviku jaoks, sest ega see palju paremaks just läinud. 

  • Sten, 22a

    Mind paneb ebamugavalt tundma fakt, et ma ei saa enda kaaslasega seaduslikult koos olla. On hea ütlus, et ega paber kedagi koos ei hoia, ent selle olukorra puhul on asi pigem põhimõttes – kui kõigile, siis võrdselt. Emotsionaalselt tekib tunne, et pean ennast alla suruma, et olla ühiskonnas aktsepteeritud ning on väsitav pidevalt pidada ühepoolset monoloogi teemal, miks selline asi võiks ja peaks olema lubatud ka Eestis.

  • Isabel, 20a

    Olen nagu iga teine inimene Eestis. Käin koolis, tööl, väärtustan oma perekonda, eesti keelt ja kultuuri. Ainus faktor, mille poolest erinen, on minu kooselu teise naisega. See ei ole olnud valik, vaid loomu poolest paratamatus. See ei ole ka midagi erilist – elan oma elu ja niinimetatud omasooiharus ei mängi minu elus mingisugust rolli, kui vaadata mööda mõnest mõistmatust isikust, kes mõnikord tänaval midagi salgab. Oma tavalisusele vaatamata ei vääri minu pikaajaline suhe, eraelu puutumatus ja võrdsus samaväärset kohtlemist kui ülejäänud kooselud riigis.
  • Kerli, 30a

    Kui ma nii 7 aastat tagasi õhtusöögilauas oma nõukogudeaegses kultuuriruumis kasvanud vanematega esimest korda sattusin abielu võrdsuse teemal rääkima, siis nad olid... võiks öelda veidi segaduses ja ei saanud aru miks seda vaja on. Mu ema reaktsioon oli isegi… nagu temalt võetaks midagi ära sellega. Mulle tundus, et tema, olles ise veidi teistmoodi naine, kes alati ei sobitu ühiskonnas levinud naiserolli normidesse, ta ehk mõtles, et vähemalt üks asi mida ta on õigesti teinud ühiskonna reeglite järgi, on see, et ta on abielus mehega ja kasvatab lapsi nii nagu kord ja kohus. 

  • Vaido, 33a

    Oli aeg kus ma ei uskunud abielusse kahe mehe vahel ja seda sellepärast, et Eestis ei ole olnud see lihtsalt võimalik. Need mõtteid käisid peast läbi ka sellepärast, et sellel teemal mitte kunagi tõsiselt ei räägitud, kuid nüüd soovin jagada oma lugu ja rääkida mis tundeid see minus on tekitanud. Meedia virr-varr ja metroseksuaalsuse teema, mis mu ümber üle kümne aasta tagasi käis, oli kahtlemata skandaalne, kuid see oli asi mille taha ma sain enda tõelist mina peita.

  • Henri, 22a

    Ma käin tööl, maksan samamoodi makse nagu iga teine inimene ja olen produktiivne ühiskonna liige. Sellest hoolimata on riik otsustanud, et minu eraelu on nende jaoks ebamugav ja nad ei anna mulle ja minu elukaaslasele samu privileege nagu on teistel paaridel. Ka mul oleks soov oma partneriga abielluda, koos kodu soetada ja ühiselt finantse jagada ka paberitel. Selle tõttu tunnen ennast klass allpool teistest inimestest.

  • Marion, 23a

    Olin 15-aastane, kui sain aru, et lisaks noormeestele, kellega seni olin väljas käinud, meeldivad mulle ka tüdrukud. Minu õde tuli mulle kapist välja mõned kuud peale seda, kui olin talle rääkinud, et mulle väga meeldib üks minu klassiõde. See teadmine õe kohta ei üllatanud mind eriti, kuna olin varemgi tähele pannud, et ta ei ole meestest kuigi palju vaimustunud ja suhted nendega ei tahtnud väga sujuda, kuna ükski vastassoost partner ei tundunud talle kunagi piisavalt hea ja "õige". Kuigi olime juba varasemalt väga lähedased, pani see meid teineteist veelgi enam kokku hoidma. Saime nüüd palju vabamalt rääkida kõigest. Kui räägin kellelegi oma perest, pean peamiselt silmas oma õde ja tema partnerit, sest nemad on minu jaoks kõige tähtsamad inimesed ja alati olemas. 

  • Robin, 16a

    Olen 16-aastane, tubli ja terve Tartu noormees. Koolis olen viieline, käitumine on eeskujulik, olen seltskonnahing ning teen häid nalju. Keegi aga ei tea, miks minus valitseb kurbus. Pidev kurbus ja lootusetus enda tuleviku suhtes.

  • Merit, 30a

    Olen tänaseks koos olnud oma partneriga viis aastat, millest natuke üle kolme ametlikus kooselus. Kasvasin perekonnas, mis oli väga traditsiooniline ja kasvatusmeetodid pigem ranged. Minu ema õpetas mind traditsioone hindama ja sisendas soovi neid jätkata. Juba lapsena sai mulle selgeks, et soovin tulevikus perekonda - kindlasti olla seaduslikult kellegi abikaasa ja võrdne partner. Samuti saada emaks, koos kaasaga kasvatada päris oma perekonda ja rajada ühine kodu.

  • Reet, 61a

    Nõuka ajal oli homoseksuaalsuse teema tabu. Kui midagi samast soost paaridest kuulsin, siis lasin teema kõrvust läbi, sest arvasin, et see ei saa olla päris.

  • Lee, 35a

    Ma olin ennast nii kaua varjanud, et esimest korda “päris ennast” näidata oli väga raske. Mu ema reaktsioon oli esialgu ka üsna traumeeriv – ta, küsis, mida tema “valesti tegi” et ma “selline” olen. Sain muidugi aru, et see oli tema jaoks üllatus. Õnneks olid minu õed väga toetavad, arutasid emaga sellel teemal rahulikult.