Peep Mardiste: Väikese tuumajaama viis probleemi

Peep Mardiste: Väikese tuumajaama viis probleemi

Grupp tuumaentusiaste unistab Euroopa esimese väikese tuumajaama rajamisest Eestisse. Sellise maailmas veel testimata jaamaga kaasneks mitmeid riske – radioaktiivsed jäätmed, tehnoloogilised ohud, turvalisuse küsimused ja suur koormus riigi rahakotile.

Peep Mardiste

OÜ Fermi Energia üks suurosanikest, Sandor Liive ei pidanud veel Eesti Energias töötades Eestisse tuumajaama ehitamist võimalikuks. Ärilehele antud intervjuus põhjendas Liive: „Esiteks puudub meil selleks vajalik potentsiaal nii teadusuuringute kui ka töötajate poolest. Teiseks leiab selline idee Eesti ühiskonnas väga tugevat vastuseisu.“ Fermi Energia on nimetatud tugeva vastuseisu vähendamiseks püüdnud kaks aastat süstemaatiliselt luua kuvandit plaanitavast tuumajaamast kui puhtast ja probleemitust kliimapäästjast. Et vildakat inforuumi täiendada, kaardistas Eesti Roheline Liikumine väikese tuumajaamaga kaasnevad riskid viies kategoorias.

Tuumaenergia tootmine tekitab sõltumata jaama tüübist või suurusest radioaktiivseid jäätmeid, millest arvestatav osa jääb kõrge radioaktiivsuse tõttu üliohtlikuks veel tuhandeteks aastateks. Need eluohtlikud jäätmed paiknevad kõikjal maailmas tuumajaamade ümber ladudes, kuna turvalisi lõppladestuskohti pole suudetud enam kui 50 aastaga valmis saada. Selliseks reaalsuseks tuleks valmis olla ka Fermi sihikul olevate Viru-Nigula ja Lüganuse valdadel.

Tünnides jäätmed

Turvalisele lõppladestamise lahendusele on kõige lähemale jõudnud juba 1983. aastal ettevalmistustega alustanud soomlased. Onkalo lõppladestushoidla on peaaegu valmis, aga hiljuti selgus, et Rootsis välja töötatud tehnoloogia kipub alt vedama, sest vasest konteinerid on katsetuste käigus hakanud roostetama palju kiiremini, kui eeldati. Eesti tuumaentusiastid on küsimustele lõppladestuse kohta vastanud, et ehk õnnestuks Eesti jäätmed sinnasamasse Soome hoidlasse saata. Reaalsus on see, et Soome seaduste kohaselt ei tohi seal välismaiseid tuumajäätmeid ei töödelda ega ladustada.

Paberil eksisteerivad ka eriti moodsad, nn IV generatsiooni tuumajaamad, mis kasutaks teoorias kütuseks varem juba korra kasutatud tuumkütust ehk ei süvendaks uute jäätmete tekke probleemi nii palju. Fermi tuligi Eesti tuumajaama ideed „müües“ osavalt avalikkuse ette jutuga IV generatsiooni jaama rajamisest. Paljudele arvavad ilmselt siiani, et tegu on supermoodsa jäätmevaba tehnoloogiaga, kuigi Fermi on vahepeal vaikselt naasnud tänase III+ põlvkonna juurde.

Tehnoloogialõks

Tehnoloogialõks on tuumajaamade teine risk, sõltumata reaktori suurusest. Tuumajaam vajab suuri investeeringuid ning investeeringu tagasi teenimise huvides peaks tuumajaama eluiga küündima 40-50 aastani. Energiaturg areneb ja muutub hetkel kiiresti ning eelis on paindlikel ja hajutatud lahendustel tsentraalse “suure jaama” asemel, sõltumata “suure” tehnoloogiast.  

Suured investeeringud väga pikka tasuvusaega eeldavasse tehnoloogiasse tekitavad sellest tehnoloogiast sõltuvust, nn rajasõltuvust. See on olukord, kus konkreetne kasutusel olev tehnoloogia ei pruugi enam olla majanduslikult või keskkondlikult mõistlik, kuid nt sotsiaalsetel põhjustel võib valitsustel tekkida surve tööstust iga hinna eest elus hoida. Võrdlusena - turusituatsiooni muutudes saab näiteks tuule- või päikesepargi demonteerida, teatud komponendid taaskasutada ja mingid osad ladustada, põhjustamata sellega aastatuhandetesse ulatuvaid probleeme ja kulusid. 

Tuumajaama paindumatuse kurvaks näiteks on Suurbritannias ehitatav Hinkley Point C tuumajaam. Et investorile kindlustunne anda, lubas valitsus osta tuumajaama elektrit 35 aasta vältel hinnaga 92 naela MWh eest. Paraku on tänane turuhind kaks korda madalam ja elektritarbijatele terendab ebameeldiv perspektiiv sellele monstrumile aasakümneid peale maksta.

Turvalisus

Tuumaenergia pooldajad rahustavad avalikkust sellega, et igast varasemast õnnetusest on õpitud ja jaamad muutuvad järjest turvalisemaks. Tšernobõli või Fukushima spetsiifiliste probleemide kordumine Eestis oleks ilmselt vähetõenäoline, aga see pole lohutus – mõlemas nimetatud jaamas juhtus miski, mida peeti varasemalt võimatuks. Eestisse soovitakse püstitada uut tüüpi moodulreaktorit, esimest Euroopas. Ilma aastakümnete pikkuse läbiproovimiseta oleks moodultuumajaam kui uus tehnoloogia riskantne, sest puudub kogemus, et kõiki riske ette näha. Ehk nagu tõdetakse Schnatterly tuletuses Murphy seadusest: kui midagi ei saa untsu minna, siis midagi ikka läheb.

Koormus riigi rahakotile

Eesti kodumaise tuumaenergia pooldajad väidavad, et tegemist on eraäriga, kus riskid jäävad investorite kanda ja riigi tuge ei küsita. Samal ajal on sarnased projektid maailma eri paigus näidanud, et ka eratuumajaamaga kaasnevad alati otsesed või kaudsed riigipoolseid kulud. Eestis pole märkimisväärset avaliku sektori pädevust tuumajaamaga seotud ohutuse tagamiseks. Juba Sandor Liive üleskutse riigile arendada tuumaenergia võimekust osana majandust toetavast koroonapaketist mõjus kainestavalt. 

Maksumaksja raha eest tuleks luua spetsiaalne õigusraamistik, välja koolitada hulk erialaspetsialiste, luua spetsiaalsed uued kontrolli ja järelvalvega tegelevad riigiasutused, ohutust tagav infrastruktuur, kriisis tegutsemise plaan ja võimekus. Teiste Euroopa tuumariikide kogemus näitab, et ka üksikute reaktoritega riigis töötab energiatootjast sõltumatus riiklikus regulaatoris vähemalt sadakond tipptasemel eksperti aastaeelarvega üle 15 miljoni euro. Kõik need kulutused tuleks riigil teha selleks, et üks ettevõtja saaks Eestis uue tehnoloogiaga kätt proovida.

Tuum ei päästa kliimat

ÜRO kliimapaneel (IPCC) on nentinud, et atmosfääri keskmise temperatuuri tõusu pidurdamiseks tuleb tegutseda nüüd ja kohe. Isegi kui leitaks kütuse- ja jäätmevaba tehnoloogia (ühegi põlvkonna tuumaenergia seda ei ole), siis selle massiliseks kasutuselevõtuks kuluvate aastakümnete jooksul võib kliimakriis pöördumatult süveneda. Lahendustesse on vaja investeerida kohe, mitte 2030ndatel. Finantsnõustamisega tegeleva börsifirma Lazard iga-aastased analüüsid näitavad, et elektri uue tootmisvõimsuse loomine on tuumajaamades kulukam kui taastuvenergia puhul. Erinevalt tuumajaamadest on taastuvenergia tootmisvõimsuse rajamise hind selges langustrendis. Eesti lahenduseks on lihtsustatult öeldes kombinatsioon meretuuleparkidest, energia salvestamisvõimalustest ja headest välisühendustest. Need tehnoloogiad on erinevalt moodultuumajaamast täna õnneks olemas.


Peep Mardiste on keskkonnakaitsja, kodanikuühiskonna aktivist ja konsultant. Lisaks on ta ka Erakond Eestimaa Rohelised liige.
Kontakt: 5078111, [email protected], www.mardiste.ee

Kommenteerimiseks logi sisse


Viimased uuendused